Search

Esimese treeningpäeva koeratornaado

16. september, 2019


Täna oli esimene treeningpäev ning kui varem mõtlesin, et kirjutan võib olla kord kuus üles, mis on juhtunud, siis tänane päev väärib omaette sissekannet. Teadsin, et töö koertega saab olema füüsiline, aga sellist koeratornaadot ma ei osanud küll ette kujutada.


Aga alustame algusest, sest üllatusi jagus juba hommikul kell 7 koeraaedikuid koristama minnes. Öösel on esimesed miinuskraadid ning täna hommikul koristama minnes miinused veel jätkusid, mis tähendab, et koerajunnid olid külmunud! Hurraaa! Te ei kujuta ette, kui palju lihtsam on kokku korjata külmunud koerajunne. Lups ja lups kühvliga kokku. Vedel sitt oli ikka veel vedel (selle „mugavaks“ muutumiseks on vaja kõvast rohkem miinuseid, ning see on siiani veel kõige tüütum asi koristamise juures), aga need mõned külmunud junnid tegid meele väga rõõmsaks. Heale tujule aitas kaasa ka see, et nüüd on siin ka minu uued kolleegid, Mary ja Hugo, kes samuti giidiks treenimisega alustasid ning kui me nüüd hommikul neljakesi koristamisega peale hakkasime ja umbes poole tunniga kõik tehtud saime, hüüdsin sõna otseses mõttes valjult, et „Easy-breezy!“ Kaks nädalat üksinda koristades sain igal hommikul kaks tundi junne kühveldada. 30 minutit on selle kõrval puhkus.


Pärast koristust hakkas aga päris töö. Treening. See tähendab koerte treening. Nüüd kujuta ette 20+kg kaaluvaid koeri, kes on sündinud jooksma 8h päevas, raske kelk taga. Nad ei ole terve suvi midagi teinud. Kui nüüd nad esimesele lühikesele jooksutiirule viimiseks rakmetesse vaja panna ning siis rakendi ette, siis enamus neist oleks tahtnud kohe otse kuu peale hüpata, mina taga lohisemas. Üks eriti aktiivne, SUUUUR ja natuke lollike koer (sest ta on aastane ning päris täpselt veel ei tea, et kui rihm külge pannakse, võiks vaikselt seda teha lasta, sest sellele järgneb mõnus jooksutrenn) osutus heaks maadluskaaslaseks. Pidin tükk aega temaga võitlema, et saaks ta oma jalge vahele suruda, et rihm selga ajada. Üldiselt on mul siin reegel, et hoian koerad oma näost eemal. Ei musidele, ei põsekaisutustele jms, sest kui näeksite neid samu koeri enda junne söömas ning oma käppadega ilma teist nägu tegemata oma enda junni sisse asutmas, oleks teil sama poliitika. Aga see suur koer, nimega Ghost, seda reeglit ei tea ning ausalt, minu jõud temast tollel päeval ka üle ei käinud. Maadluse ajal sain käpaga vastu nägu ja vastu suud, korra kukkusin mõnusalt matsaki maha, korra pääses ta isegi lahti. Lõpuks sain talle Mary abiga rihma selga ning rakendisse ning terve selle treeningsõidu ajal ma mõtlesin, et nii, nüüd sain koerasitase jalaga vastu suud ning mul on suu nüüd sitapaktereid täis ja ma saan kindlasti kõhuhädad sellest. Siiani on kõik veel hästi, aga eks tulevik näitab, kas sitamaitse suus oli fantoommõte või päris elu.

Ees vanemad ja rahulikumad juhtkoerad. Järgemööda aga 1-aastased end tagasi ei hoia. Kes hüppab, kes närib meeskonnaliini. Kuulmata jääb teil kõrvulukustav ning veel vaigistamatu koerte ühishaukumine.

Kuna see on kõikide koerte esimene treeningsõit, siis ring on lühike, ca 2-3km, 30 minutit. Ühes rakendis oli 14 koera, kahekesi paaris. Ise istume ATV peal ning katsume hoida tempot ühtlasena. Mäes ülesse minnes paneme käike juurde ja anname tasakesi gaasi, mäes alla vahetame käigud alla, et käiguga pidurdada. Selle juures peab seda tegema kõike nii tasakesi, et koerad gaasiandmisest teada ei saa. Vastasel juhul õpivad nad ära, et mäest üles = gaasi juurdeandmise hääl = ma ei pea ise tööd tegema. Sõit ise on meile, juhtidele, suhteliselt lihtne. Kuigi jah, esimesed kolm ringi, mis ma täna kaasa tegin, olin kaassõitja, st ma ise ei juhtinud, vaid vaatasin, kuidas minu boss Kenth ja kennelis 10a töödanud musher Jonas seda tegid. Viimase sõidu peal oli kaasa sõita juba suhteliselt igav, jõudsin ringi vaadata ning marju imetleda, ise tasapisi mõeldes, et oh, siit saaks paraja potitäie pohlamoosi keeta.

Ühtekokku treenisime 8 meeskonda, 4 meeskonda ATV peale, see tähendab, et 4 korda võtsime 14 koera rakendist ära ja panime uued asemele. JA. SEE. OLI. TÖÖ! Higi lendas, biitsepsid pingutasid, reie siselihased nägid kurja vaeva, et koeri kahe jalge vahel kinni hoida, samal ajal püüdes rakmeid selga ajada. Küll aga musklid kasvavad ning koerad väsivad. Või vähemalt muutuvad grammi võrra normaalsemateks.


Pärast kiiret lõunapausi aga ootas järgmine suur ülesanne – tõsta koerad aedikutes ringi. Ma ei saanud täpselt aru, miks koerad kogu aeg „õiges“ järjekorras ei ole, aga ju siis asjad muutuvad ja meie ülesanne on uue plaani järgi koerad õigetesse aedikutesse panna. Kui hommikust treeningringi kutsuksin koeratormiks, siis järgev oli tõeline tornaado. Sest nüüd oli vaja need samad 20+kg lihasmäed võtta kaelarihmast kinni ning viia käekõrval 100m ülesmäge või allamäege uude aedikusse. Ja need ei ole koerad, kellega mõnusasti linnapeal rihma otsas võiksid patseerida. Nad tahaksid MINNA! Tormata, karata. Ja sa siis katsud kaelarihmast kinni hoides mitte käsi ära väänata, koera lahti lasta või ise ninali kukkuda. Kusagil 1 tunni jooksul sai nii mitu korda üles –alla- edasi-tagasi koertega-koerteta käia, et hommikune koerte rakendamine tundus selle kõrval kutsikamäng. Kuid koerte kolimine sai edukalt tehtud! Muidugi, et asja põnevamaks teha, siis sadas terve see aeg vihma nii, et lõpuks olin märg nii väljast kui ka seest. Kiire duss, õhtusöök ning esimene treening päev edukalt üle elatud!


Võitlus Cody-ga. Käes hoian nimetahvleid, mis koos koertega aedikute ustel vahetamisse läksid

Mis tunne mul pärast kõike seda oli? Uut infot oli ühe päeva jooksul väga palju. Eriti seda, mis koer kuhu meeskonda käib, kes sobivad koos joosta, kes mitte; hiljem kes kuhu puuri tagasi läheb jne. Varsti pean seda ise kõike peast teadma ja tegema. Aga täna lihtsalt katsusin võimalikult palju küsida, jälgida, täita lihtsat käsku, ellu jääda. Loodan, et homme saame ATV-ga juba ise sõita/trenni teha, aga samal ajal loodan, et paar korda sõidavad teadjamad meiega kaasa. Mitte ei tahaks 14ne koeraga kuhugile puusse sõita või ära eksida. Küll aga on mul super hea meel, et hakkasin jõusaalis käima! Sest jõudu siin vaja läheb. Pikkust ja massi mul ei ole, seega koertega „maadlemiseks“ on mul vaja igat muskliraasu. Seega jõusaalikava jätkub, kuid juba hommikul viskasin ma peast mõtte, et peaks vähem sööma või sokolaadi menüüst välja viskama. No Way, baby. Mõeldes, KUI SUUR sokolaadi isu mul lõunaks oli, siis tundub, et süsivesikuid hakkab siin kuluma kõvasti.


0 views
  • YouTube
  • Instagram
  • Facebook
  • TikTok

© 2020 Maiu Takes a Hike