Search

Kuidas ma kaotasin oma esimese koerameeskonna

5. november, 2019.


Kaotasin täna koerameeskonna. See tähendab seda, et ma lasin kelgust lahti ning koerad jooksid ilma juhita edasi. Need koerad siin ei peatu, vaid jooksevad edasi. Koertel ei ole pausinuppu või pidurit, neid ei huvita kui sind kelgul ei ole. Ilma juhita, kes kelgul hoogu pidurdab, võtavad koerad isegi veel kiirust juurde ning lihtsalt lähevad. Tõenäoliselt mööda rada edasi, kui see on neile tuttav (nt jooksevad koju) või siis lihtsalt edasi kuni väsivad (mis võib kesta tunde!). Kui nüüd aga tõsiselt rääkida, siis on see SUUR ei-ei, mida teha. Miks? Sest tõenäosus, et mõni koer niimoodi vabalt jooksvalt meeskonnas surma saab, on 60-70%. Seda sellepärast, et kui nad kiirust üles võtavad, siis mõni nõrgem võib lihtsalt kokku kukkuda/paanikasse sattuda ning siis ta lohiseb järgi ning tirituna kaelarihmast ta kägistatakse surnuks. Seega on tegu väga tõsise veaga ning inglise keeles nimetatult „losing a team“ on „EI!“ number 1! Seetõttu ongi esimene ja suurim reegel kelku juhtides kelgust mitte kunagi lahti lasta. Kui kukud, siis pead lihtsalt kõvasti kinni hoidma ning järgi lohisema kuniks kelk seisma jääb. Kuidas ma aga selle meeskonna täna siis ikkagi ära kaotasin?


Rõõmsad näod enne kelgu kummulikeeramist

Teenisime koeri kelkudega, 8 koera kelgu ees, mina kelku juhtimas ning minu Hispaania kolleeg Fiona kelgul istumas. Meie olime ees, kaks kelku tulid meile järgi. Oleme selle suure kelguga nüüd harjutanud pelgalt nädal ning ma ei tunne end sellel veel 100% kindlalt. Nimelt on seda suurt kelku raskem juhtida ning sageli ka peatada, sest mina ja Fiona oleme mõlemad lühikesed ja kerged võrreldes näiteks meie Saksamaa kolleegi Mike-ga, kes läheneb kahele meetrile! Selleks, et kogemust juurde saada, oleme oma 10km pikkusel ringil harjutanud ühte teravat 90-kraadist kurvi, mida suure kelguga võtta on üpriski keeruline, sest otse selle kurvi peal on ka üks puu. Mis tähendab, et tõepoolest see kurv ongi 90 kraadi ning „lõigata“ kusagilt pole. Sellise kurvi võtmiseks on rida samme, mida pead tegema kindlas järjekorras ja kindlal ajal, vastasel juhul sõidad puule otsa ja keerad kelgu külili. Ja see oli täpselt see, mida ma tegin. Lähenesin kurvile natuke liiga kiirelt, vajalikul hetkel ei leidnud jalaga pidurit üles ning sõitsingi puule liiga lähedale ning tulemuseks keeras kelk end külili. Fiona kukkus maha ning mina ei suutnud kelgu käepideme taha oma küünarnukki saada (nö nagu käepidet kallistama) ning minu vaesed sõrmed, mis on viimane nädal väga valutanud ning üldse nõrgad olnud, ei suutnud kinni hoida ja lups, kelk pääses lahti.


Õnnetuseks ma ei taibanud olukorra tõsidust, naersin veel, et näe, kukkusime! Mõtlesin, et kelk jääb kummuli ning see peatab koerte hoogu. Lisaks olid meil juhtkoerteks kaks tagasihoidlikku poissi, kes muidu kuulavad sõna väga hästi. Nad veel vaatasid taha ja nägid, et me kukkusime, siis aga justkui ütlesid „Kukkusite, okei, aga meie ikkagi jookseme edasi, vaadake ise kuidas hakkama saate.“ Mingi ime läbi aga kelk ei kukkunud täielikult külili ka, vaid potsatas tagasi kelgu jalgadele ning siis polnud enam mingit takistust ja meeskond lihtsalt läks. Mina ja Fiona üritasime oma suurte saabastega ja parkadega järgi joosta, meeleheitlikult „Stanna! Stanna!“ hüüdmas („seisa“ rootsi keeles). Et olukorda veelgi hullemaks teha, oli raja järgmine lõik väga pikk ning üsnagi suure kallakuga allamäge minek ning ma jõudsin vaid mõttes paluda, et kelk koertele otsa ei sõidaks.


Meie taga olev meeskond koos Mike-ga peatus, võttis meid peale ning nii saime kiiremini neile järgi sõita, sest otse loomulikult oli nii minul kui Fional pärast esimest 50m meetrit jooksu hing kinni. Ühel hetkel tundus, et meie vabajooksumeeskond jäi seisma, Mike pidas oma kelgu natuke eemal kinni, sest ta ei olnud kindel, kuidas eesolev meeskond reageerib, äkki paneb veel suurema kiiruga edasi. Hüppasime maha, jooksime kelgu poole, kuid siis pani meeskond edasi. Kogu see aeg oli rada allamäge ning ma imestasin, kuidas kelk veel pole koertele otsa sõitnud. Jooksime tagasi Mike kelgule, sõitsime edasi kuni jälle nägime, et eesolev kelk on seisma jäänud. Hüppasime jällegi maha, jooksime kelguni ning saime lõpuks piduri peale seisma ning meeskonna kätte. Mina ja Fiona mõlemad aga vaatasime meeskonda – kõik oli perfektne! Mitte ükski koer ei olnud puntras, keegi ei olnud viga saanud või paanikas. Kõik tundusid rõõmsad ja vaatasid meid, et millal me edasi läheme.


Miks kelk seisma jäi? Ei ole võimalik, et juhtkoerad otsustasid lihtsalt omast lõbust seisma jääda. Siis me nägime umbes 2m pikkust vagu lumes kelgu järgi ning lumeankur oli justkui perfektselt maha paigutatud nii, nagu seda teeme meeskonda ise kinnitades. Tuleb välja, et lumeankur oli kukkudes käepideme küljest lahti tulnud ning siis kelgu taga tantsinud seni, kuni õige pool alla jäi ning kenasti lumme tungis ja meeskonna peatas. Jumal tänatud! Lahtine lumeankur võib väga ohtlik olla, sest see on lihtsalt üks suur raudkonks, mis valesse kohta kinni jäädes ning koostöös koerte tõmbejõuga võib paljud-palju paha teha. Olen kuulnud lugusid, kuidas inimesed on selle tõttu isegi surma saanud (jah, tuleb välja, et kelgukoerameeskonna juhtimine on üks väga vastutusrikas ja ohtlik töö). Seekord aga too lahtine lumeankur meid päästis.


Kui olime pisut hinge tõmmanud, istus Fiona tagasi kelgule, mina astusin uuesti juhipositsioonile ning sõitsime raja lõpuni. Tundus, et koertel polnud vahejuhtumist sooja ega külma. Fiona oli oma varasema kogemusebaasi pealt (ta on 2-3 hooaega juba kelgukoerajuhina töötanud) küll ehmunud, aga juba analüüsis olukorda ning ütles rõõmsalt: „ Nüüd on meil lugu, mida teiste musher-itega õlleõhtut tehes rääkida!“. Mina olin aga parajas šokis, sest teadsin väga selgelt, et asi oleks võinud palju-palju hullemini minna ning teadsin ka, et tegelikkuses oli minutehtud viga suur. Sest sa ei tohi mitte kunagi kelgust lahti lasta. MITTE KUNAGI! See on esimene reegel, mida Polaarmatkal mulle öeldi ning mida minu boss Kenth on ka korduvalt korranud. Ja mina tegin seda oma totrate nõrkade sõrmede pärast.


Tänu Fiona rõõmsameelsele suhtumisele aga saime järgijäänud kelgusõidu ajal olukorda natuke analüüsida ning kui uue meeskonnaga samale treeningringile läksime, siis sain sama lõigu uuesti sõita just selleks, et nüüdseks tekkinud hirmu kurvi ees ületada. Seekord aga sain kurvi võtmisega enam-vähem hästi hakkama ning hirm selle ees ning üldiselt kelgu juhtimine ees vähenes tunduvalt.


Õhtul, kui Kenthiga kennelis uuesti kokku saime, ütlesin ausalt ära, mis juhtus. Õnneks suurt sõimu ei tulnud, ta toonitas vaid, et kelgust lahti lasta lihtsalt ei tohi. „Shit happens, you know“ Aga nüüd ma tean, hea et see juhtus nüüd, kui treenime (nii koeri kui ka ennast!) ning meil olid teised inimesed, kes aitasid. Kui mul oleks see olukord juhtunud üksi olles, siis oleks kõik palju halvemini läinud. Ma ise loodan, et nüüd on minu esimene meeskonnakaotus tehtud, kogemus käes ning rohkem seda ei juhtu.

0 views
  • YouTube
  • Instagram
  • Facebook
  • TikTok

© 2020 Maiu Takes a Hike